KURBUSEST ROHKEM | Maire Aunaste: nüüd suudan rääkida asjadest, mida keegi pole söandanud küsida

Olen viimasel kahel ja poolel aastal olnud ikka väga kurb: ema surma ja koroona ja sõja ja iseenda pärast. Nüüd, ligi kolm aastat hiljem, mil olen juba peaaegu unustanud öö vanglas, vist juba suudaksin rääkida asjadest, mille üle keegi pole isegi söandanud küsida.

Süüdistada on ju lihtne – need on ainult faktid, aga kes viitsib tuuseldada poolhullu naise hinges? Ehk ma mingil hetkel ise ikka suudan rääkida sellest, kuidas ma kaotasin 10 minutiga kogu elu peale elu enda. See, et ma üldse ellu jäin, on ime. Aga ühe inimese ellujäämisest rääkida on lausa piinlik, võrreldes kõigi nende sadade tuhandete inimeste sõjas surma saanutega, kes kaotavad elu täpselt nii, nagu purjuspeaga autojuhid liikluses: mitte millegi nimel…

Aasta 2023 oli vähemalt poolele inimkonnast hea ja rahulik aasta. Minule nende hulgas. Me jäime ellu. Elus püsimiseks oli mul kõigest hoolimata põhjust – mitte ainult pensionilisa kerjates oli mul töö, mis mind tõeliselt huvitas – kirjutamine! Suur osa sellest tähendas see lugusid ukraina sõjapõgenikega.