JUHTKIRI | Abielu au sisse!

Milleks on inimesel vaja abielluda? Kas tõesti miskist sõrmusekujulisest tagatisest piisab, et teinepool tulevikutormides kaotsi ei läheks, pereõnn õitseks ja küllus kestaks?

Vastus sellele küsimusele on raudne „ei“. Abielu kui selline ei too kadunud või olematut truudust tagasi. Samuti ei ole abielu vabastatud pereplaneerimise probleemidest ega ole mingi imeline lastekasvulava. Läbi ajaloo on abielul olnud pigem majanduslik tähtsus. Abiellumine toimis varasematel aegadel vanemate majanduslike ja seisuslike kokkulepete kaudu, paariminejate endi käest kuigi palju ei küsitud. Oli aegu, kui leiti, et see ongi hea ja kestva abielu saladus.

Kokkulepitud abielud olid au sees veel sajand-poolteist tagasi. Alles 19. sajandi alguses pärast kuninganna Victoria ühendust prints Albertiga läks laiemalt käibesse armastusabielu mõiste. Eestiski on küllaga kirjandusteoseid, mille teema keerleb selle ümber, kas abielluda armastatud kehvikuga või vanemate määratud seisusekohase paarilisega. Lugege kasvõi Eduard Vilde „Vigaseid pruute“!