VALETAMISE PSÜHHOLOOGIA | Kätlin Konstabel: millal saab poliitiku tühjast lubadusest teadlik vassimine?

Õpetajate streik on küll juba mõnda aega läbi, kuid avalikus ruumis näikse valitsevat seoses sellega kuidagi segane ja tühi tunne.

Mõnes kohas küsitakse lihtsalt, et kas 17 euro suurune palgatõus oligi siis see, milleks õpetajatel streigisegadust vaja oli ja mõni arvutab ka välja, mitu vastlakuklit nad endale nüüd selle lisaraha eest lubada saavad ja kas streigi tõttu saamata jäänud palgasumma pole mitte kuklirahast suurem. Teises kohas aga tuletatakse omakorda meelde, et valitsuselt saadi ju lubadus kollektiivlepingu suunas liikuda ning õpetajate koormus, karjäärimudel ja haridussüsteemi rahakasutus üle vaadata. Et haridustöötajad võtavad ennast nüüd tõsisemalt ja et valitsuski teeb seda ja et see kõik on ju tore.

Läbisaamise mõttes ei näi aga sugugi asjad toredad olevat. Inimestevaheliste suhetepuhul ei jäta ju kuigi head tunnet see, kui oma vajadusi peab jõuga maksma panema, sest muidu sind ei märgata. Haridustöötajate liit ei ole salanudki, et kibedus jäi õhku – on otse öeldud, et streik lõpetati, sest suurim valitsuspartei ei hooli haridusest ja noortest – ning et valitsus on arrogantne ja õpetajad ei jaksa lihtsalt piisavalt kaua streikida. Isegi kui streigi tõttu saamata jäävast palgast ei räägita, teavad pedagoogid ju hästi: nad peavad lapsukesi edasi õpetades neile läbimata jäänud teemad ühel või teisel moel ikkagi selgeks tegema. Kui aga mõelda sellele, kas streik suurendas tõenäosust, et kevadel asub õpetajaks õppima varasemast rohkem noori ning ametis püsivad ikka edasi juba töötavad, aga läbipõlemist pelgavad noored pedagoogid, kes enne streiki kaalusid – nagu on moodne öelda – uute väljakutse võimalust, siis seda kindlust ei paista eriti kuskilt.