MAIRE AUNASTE | „Juba praegu pole minuga enam midagi peale hakata, aga mis saab siis, kui mind hooldekodusse lohistatakse?“

40aastaselt pole elujõgede rägastikku takerdunud inimene valmis oma esimesi geneetiliselt nahka vajutatud kortse tunnistama. Nüüd, 70aastasena vaatan päevadega näkku lisanduvaid kortse samal ajal nii õuduse kui ka imetlusega – need on samal kohal ja sama kujuga, nagu mu isal olid. Tuleb tunnistada, et ma vaatan oma kortse rohkem kui televiisorit.

Tegelikult ei ole ma telerit enam nädalate viisi mängimagi pannud. Nii halvad uudised kui ka ülevoolav glamuur ajavad mind mitte ainult muigama, vaid ka uskumatusest pead raputama…Glamuur ja semutsemine on kahjuks telemaailma vallutanud.

Mu lemmikkirjanik Ernest Hemingway elas täpselt nii, nagu ise tahtis. Jaht ning härjavõitlus olid talle sama tähtsad nagu sõbrad ja armastus. Viimane eelkõige viimase abikaasa Mary vastu. Olen geeniuse kohta lugenud muidugi ainult raamatutest. Miks peaks inimene, kelle elus oli kõik hästi, vabatahtlikult oma elu lõpetama? Lükkasin papa Hemingway raamatu lõpuni lugemist edasi õhtute kaupa – ma lihtsalt ei raatsinud ilma nii hästi kirjutatud tekstita magama minna.