GEORG MALVIUS | Miks mõned muusikalid saavutavad edu, teised lõpetavad sahtlinurgas

Kuulus Hans Christian Andersen on lausunud targad sõnad: „Kus sõnadest ei piisa, kõneleb muusika.“ See mõte kätkeb endas muusika sügavat mõju inimese eneseväljendusele ja emotsioonidele. Muusikaliteatris on kaasahaarava ja vastukaja tekitava lavastuse loomine paras vägitegu, nagu andis mõista tunnustatud helilooja ja sõnadekirjutaja Stephen Sondheim, toonitades, et kirjutamine on pidev ümberkirjutamise protsess.

Kui muusikalimaailmaga lähemat tutvust teha, selgub peagi, kui keeruline ülesanne on sidusa ja kaasahaarava narratiivi loomine. Sondheimi mõttekäik heidab valgust muusikalide arengule, kus laule hoolikalt valitakse või välja jäetakse – ikka selleks, et paremini süžeed teenida. Võin isiklikust kogemusest öelda, et see teekond on võrreldav Ameerika mägedega – mõned muusikalid saavutavad edu, teised jäävad lõpetamata sahtlinurka. Iseäranis mälestusväärne õppetund tuli ambitsioonikast, kuid selge sihita projektist, mis lõppes nõrga libreto ja veelgi nõrgema muusikaga. See valus kogemus toonitas põhjalike ettevalmistuste ja eneseanalüüsi tähtsust loomeprotsessis.

Mu edulugude hulka kuuluv „Elvira Madigan“ annab tõestust ülihoolsast planeerimisest ning võrratust libretost ja muusikast. Sellest tõestisündinud lool põhinevast muusikalist sündis Rootsis, Ungaris, Saksamaal, Itaalias ja Norras kokku kuus lavastust. Pingeline koostöö tähendas viit aastat pühendumist, kandmaks hoolt, et iga laul kannab lugu hoogsalt edasi ja rikastab tegelaskujusid.