„Kevadest“ saaks teha kümme erinevat värvifilmi ning „Viimse reliikvia“ jätkuloo kangelane peaks olema Ivo Schenkenberg

„Mul on salaunistus: jube vinge oleks teha üks mängufilm niimoodi, et ei pea raha peale mõtlema – et kogu filmitegu ei oleks ainult üks hullumeelne kompromisside jada,“ paljastab režissöör Hardi Volmer. Rahapuudus on siinses filmiilmas krooniline häda nagu nohu Eesti novembris, mis paneb pahatihti silmad vett jooksma. „Püha taevas, kui vinge asja saaks „Malevast“, kui poistel oleks piiramatult raha käes!“ ohkab Volmer.

„„Malev“ on igavesti vahva värk, nalja nabani, ainult et film kisendab rahapuudusest. „Malevast“ saaks teha täiesti Monty Pythoni tasemel teose – kõik oleks veel pöörasemalt naljakam, kui keskkonnad ja hooned ja rekvisiidid ja kostüümid oleks autentsed,“ analüüsib filmimees Hardi Volmer. „Praegu kipub ta meenutama isetegevust: nõelasilmast tulnud rõivad, ehitisi ei ole, losse mängitakse varemetes ja nii edasi. Paraku pole sellisest amatöörlikkusest pääsu, kui raha ei jagu.“

Eelarve on vajutanud vältimatu pitseri tervele reale filmidele. Näiteks nagamannid, kes Aino Perviku raamatu „Arabella, mereröövli tütar“ tuules kinno purjetasid, jäid seal ilma suurejoonelistest merelahingutest, kus fregatid piiravad brigantiine ning suurtükitules langevad mastid ja eestlaetavate püstolite paukudes vaprad mehed. Peeter Simm on hiljem tunnistanud, et „Kariibi mere piraatide“ mõõdus film korsaaride kuldajastust käis lihtsalt üle jõu, vedas, et hea ja kurja võitlus õnnestus istutada perioodi, kus merd mõõtsid nii purje- kui ka aurulaevad.