Tõnis Mägi: „Kui keegi astub mu konnasilmale, siis ma ilmtingimata karjatan. Nüüd juba vähem, sest inimesed enam ei kuule.“

Pruugib Tõnis Mägil suu avada ning oma mõtted välja öelda, kui inimesed jagunevad kahte leeri. Ühed kiidavad, teised vannuvad. Ehk kipub ta liiga aus olema? „Ma ei tea, miks see nii on, aga see on mul veres,“ lausub Tõnis Mägi (75). „Kui keegi astub mu konnasilmale, siis ma ilmtingimata karjatan. Nüüd juba vähem, sest näen, et sellest pole mingit tolku, kui ma midagi räägin.“

Väga ohtralt ta tõepoolest pole viimastel aastatel sõna võtnud. Pigem on ta oma mõtted lauludeks kirjutanud. Ent siiski, miks ta vait on jäänud? „Sest inimesed enam ei kuule,“ põhjendab muusik. „Minu meelest on toimunud uinutamine läbi kõikide meediakanalite, eriti neis, mis on seotud sinise ekraaniga. See on hüpnoos, mis käib hommikust õhtuni. See puudutab ka filme, mida näidatakse.“

Ta ei vaata telekat palju, aga aeg-ajalt klõpsab läbi, et vaadata, mis sealt tuleb. „Seal on näiteks sari „Grantchester“, kus peab ilmtingimata olema liin, kus kaks meest üksteist armastavad. Siis on „Vigil“, kus on lesbiteema sees. Kui seda kõike jälgida, siis on näha, et need teemad on hiilivalt igale poole sisse tulnud. Lisaks veel jõhker tapmine – filmides on kaadrid, kus veri lendab. Neile sarjadele-filmidele viskavad lapsedki pilgu peale ja kasvab uus põlvkond sellise hüpnoosi all. Kui seda kõike vaikselt krutitakse, siis ühel hetkel hakkad seda kõike uskuma.“