METSATÖLL 25 | Lauri Õunapuu: „Vähemasti mõnes paigas maailmas oleme rahvana säilitanud metslase kuvandi.“

„Kaks aastat tagasi, nagu igal vabariigi aastapäeval, heiskasin oma tarele Eesti lipu,“ annab folk metal-hiiu Metsatöll laulja ja multiinstrumentalist Lauri Õunapuu tõrrepõhjast tuleva häälega mõista, et ei olnud tema rutiinses rituaalis midagi erakordset. Kuni algas sõda.

„Siis lubasin, et ei võta lippu alla enne, kui sõda on läbi. Olen hakanud isegi mõtlema, et ehk peaks lipu salaja korraks langetama, puhtaks pesema ja ära triikima ning siis saab ehk ka sõda läbi. Et järgmine kord, kui Putin juba võllas ripub, lipp uuesti vardasse tõmmata,“ arutleb Lauri. Et pärast lühikest pausi lisada: „Kui see vaid nii lihtne oleks,“ ohkab ta. „Vabariigi aastapäeva tähistamiseks on meil bändis omad rituaalid. Kõik me oleme näinud Eesti taasiseseisvumist, teame inimesi, kes võitlesid meie vabaduse eest, teame neid, kes sinimustvalgeid salakambreis ja hingedes alal hoidsid. Eesti Vabariik on meie jaoks oluline,“ toonitab ta lipu teema lõpetuseks.

Selle pealt on hea küsida, miks Metsatöll, milline murdesõna tähendab hunti või libahunti, on juba veerand sajandit – millist sündmust märtsis ka tähistatakse – laulnud ainult ja kompromissitult vaid emakeeles. „Eesti keel on üks kaunimaid keeli kogu ilmas, pealegi veel meie endi oma,“ on mehe lihtne põhjendus. Meil on väljendeid ja sõnu, mida on pea võimatu tõlkida inglise keelde. Kui ütleme sõnu „mets“, „Mats“ või „moonamees“, tekivad meil eestlastena oma kultuuriruumis teatud seosed, millised jäävad teises kultuuriruumis hoomamatuks. Või kasvõi sõnad „isamaa“, „hõim“ või „rahvas“ – oleme kasvanud väikeriigis, kus nende sõnade tähendus on kujunenud rahvuslikul ärkamisajal ja milliseid tähendusi on keeruline aimata suuremate riikide kodanikel Ameerikas või Hispaanias,“ teab Lauri, kes koos Metsatölluga on Euroopas ja USA-s kordi ja kordi tuuritanud.