Kired purustatud hooneid kujutava näituse ümber: „Häbiväärne saast!" ja „Viimaste aastate võimsaim kunst!“

„Super! Väga võimas!“ või „Häbiväärne saast. Koristage ära!“– nii vastandlikud on arvamused Tallinna linnaruumis avatud näituse „Hetk“ kohta, kus suurtel reklaamtahvlitel on kujutatud rusudes maju. Näituse autoreid Estookinit ja Rebeca Parbust see väga ei üllata. „Eeldasime, et võib tulla mitmekülgne vastukaja,“ ütleb Estookin.

Õigus on kõigil, kes leiavad, et näitust on võimatu jätta tähelepanuta. See võtab sõnatuks. Midagi ilusat seal ei ole. „Rets,“ nagu väljendab üks vaatajatest. „Ebamugav on jah seda vaadata, aga samas tohutult kaasa mõtlema panev,“ leiab teine. Tõesti – kellele meeldivad vaated purustatud majadest? Aga hinnangud, mida arvata näitusest, lähevad kardinaalselt lahku.

„Avalik ruum on andnud näitusele võimaluse suhelda ümbritseva keskkonnaga ja kutsuda inimesi kunstiteostega ja üksteisega vestlema,” ütleb Estookin. Ja seda inimesed emotsionaalselt ka teevad. Käivitunud on nii poliitikud, kunstirahvas kui ka n-ö tavainimesed. Inimesed vaidlevad ja arutavad, kiidavad, aga ka sõimavad. Miks selline näitus? Miks sellistes kohtades? Miks just nüüd?