TELEARVUSTUS I Vabariigi aastapäeva kontsert. „Kiluleivaline Eestimaa on usuleige, usub vahel lapikut Maad, ilusüste, seda, et katkise servaga tassist ei tohi juua.“

Vabariigi aastapäeva kontsertlavastus võis peolauasuminas ning kiluleiva üledoosis viia mõtted matustele, kuid justkui udupeene pitsina kokku punutud meistriteos rääkis meist ehk rohkemgi, kui me ise teame või teadagi tahaksime. Soovitus: vaadake korduvalt.

„Kas sa tead, miks sul püksid jalas on?“ küsis meesõpetaja, kui olin joonestustunnis oma kasimata suuga öelnud järjekordselt midagi kohatut. „Selleks, et kataks,“ vastas ta ise mõtlikult. Suunas pilgu aknast välja. Seal voolas jõgi.

Nüüd loen, et kirivöö ülesanne oli, et kataks. Et tagumik poleks paljas. Et särk püsiks paigal ja et seelik ei kukuks keset põldu maha. Sõna „vöö“ on meie üks kõige vanemaid. Seda pruugiti viis tuhat aastat enne seda, kui Juudamaal toimus päevades loendatav episood, mida Jeesuse imetegudeks tavatsetakse nimetada ja mis maailma ajalugu muutis.