FILMIARVUSTUS | Miks ikkagi käib soliidses ülikonnas Sigmund Freud endale nurga taga viskiklaasi morfiini tilgutamas?

Algselt näidendiks kirjutatud „Freudi viimane seanss“ sai šansi ka filmina, kus nimitegelaseks kehastus vanameister Anthony Hopkins. Linateoses kõlab muide kaks Hopkinsi komponeeritud muusikapala.

On 1939. aasta 3. september Londonis. Sigmund Freudi hämarrohelises korteris aeglaselt liikuv kaamera näitab kuulsa psühhoanalüütiku kirjutuslauda, raidkujusid kardinate varjus, väikeseid kujukesi vitriinis, klaasuksi, mille taga pime aed ning muidugi legendaarset kušetti pärsia vaipadega. Freud on 83aastane, ta on aasta ja neli kuud tagasi põgenenud koos naise ja psühhoanalüütikust tütre Annaga Viinist, sest natsid on hõivanud Austria ning neidki on juutidena tagakiusatud. Sestap mõjuvad kummastavalt kõik nood luksuslikud kujukesed põgenike korteris. Kirjandusest lisaks uurides selgub aga, et pika ja dramaatilise väljasõiduviisa hankimise käigus lubati Freudil tõesti kaasa võtta tema mahukas kogu, kuhu kuulus tuhatkond eri kultuuridest pärit kujukest.