Klaasikunstnik Pilvi Ojamaa: praegusest Tarbeklaasi-buumist ma aru ei saa, mul pole kodus ühtegi enda puhutud klaasi või vaasi

„Keerasin oma kauba Tarbeklaasis paberisse ja viisin Vabaduse väljaku ARSi poodi. Leppisime hinnas kokku, millest teatud osa sai pood ja ülejäänu kukkus kunstniku kukrusse. Õnnestunud tiraažiga võis teenida päris korralikult.“ Nii kirjeldab kuulus klaasikunstnik ja 26 aastat Tarbeklaasis töötanud Pilvi Ojamaa nõukogude korra ühte järjekordset absurdset tahku. Kinnitades, et plaanimajanduse kõrval töötas Tarbeklaasis täiel tuuril ka turumajandus ning et mõnes mõttes oli klaasitehas kui riik riigis.

Keskkooli lõpetades oli Ojamaal silme ees mitu varianti, mida edasi õppima minna. Sõelale jäi kunstiinstituut ja tekstiili eriala, kuhu andekas tütarlaps ka sisse sai. Siis aga juhtus midagi ootamatut. „Olin hästikasvatatud tüdruk,“ selgitab Ojamaa juhtunut. „Samuti eksameid tegev Mari palus koos oma tekstiiliõppejõust emaga, kas ma võiks oma koha talle loovutada, kuna mul oli sisseastumisel märgitud, kas tekstiil või klaas. Nii andsingi oma koha ära ja astusin hoopis klaasi õppima.“

Kes on see tark, kes ütleb, kui palju kaotas tekstiilikunst sellise vangerdusega? Küll aga on kindel, et klaasikunst sai ühe andeka kunstniku, kelleta Tarbeklaasi tehase toodangut ette ei kujuta. Lisaks oli Ojamaa väga hea graveerija. Ta hindab seda oskust isegi rohkem ja toonitab, et Tarbeklaasis oli töö, graveerimine aga magustoit. Ojamaa sõnul pole ta kordagi kahetsenud, et andis näpu klaasikunstile. „Tagantjärele võin öelda, et mul lausa vedas. Klaas on palju huvitavam ja loob palju suuremaid loomingulisi võimalusi kui tekstiil.“