ALASTI EKRAANIL | Maire Aunaste: hakkan juba aru saama, miks mu tütrel ja tema põlvkonnal pole kodus televiisorit

Maikuu esimene nädalalõpp. Juba võistleb kirglik linnulaul muruniidukite luust-läbi-lõikava pininaga, mis muudab laupäevahommikud väljakannatamatuks voodis püherdamiseks. Kõigil ei ole maja ega aeda ning seega isegi mitte muruniidukeid! Nendele elektrilistele robot-niidukitele tahaks teha kohe pai, sest nad oskavad olla vait nagu sukad, jättes kevade delikaatselt üle trumpama.

Vaikuse hindamise oskus tuleb ajaga. 16aastasena nautisin isegi mina kultuurimaja katust kergitavat rockmuusikat, kuigi Black Sabbathi ees tulid õnneks biitlid. Ozzy Osbourne`ist ei kuulnud mina kui Tartu Tammelinna tüdruk kunagi. Ja kõrvulukustav Led Zeppelin ei jõudnud Tartu 5. Keskkooli aulasse laupäevaõhtuti samuti iial.

See 1960ndate lõpu The Beatlesi ja „Horoskoobi“ aeg on tagantjärele mõeldes nagu ingliks muunduv tavalise lamba nägu, kelle kõige suurem patt oli öelda „mää!“ Mis siis, et maailm pärast II Maailmasõda hakkas käärima juba 11 aastat hiljem koos Korea ja Vietnami sõjaga, ning et umbes samal ajal proovisid venelased muuta tšehhe venelasteks. Meile, noortele eestlastele, tundus elu nagu lill.