JUHTKIRI | Meie teemade ühisosad

Kui tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas saab üldse veel milleski kindel olla, siis selles, et ühiskonnaelus on olemas tähtsad ja vähem tähtsad teemad. Mis on tähtis ja mis vähem tähtis ehk pseudoteema, selles enam nii kindel olla ei saa, selles osas mõtleb igaüks isemoodi. Ehk nagu ütleb vanasõna: mis hiirekesel silmavesi, see kassile on naljaasi.

Osa inimeste seas kütab kirgi Emajõe uue lodja nime – Huik – venekeelne tõlgendus. Miks, jäägu siinkohal seletamata – kes saab aru, see saab, muidu ilmub veel välja keegi, kes sedagi seletamist mingiks perversseks mõnuks peab. Ja mitte ainult see: võtame näiteks keeleliselt ebakorrektse, kuid rahva hulgas laialdaselt kasutatava sõna „sukapüksid“. Suka tähendab vene keeles teadagi emast koera ja on kasutusel ka sõimusõnana. No kuidas sa paned need algkoolilapsele jalga, kui mõned hakkavad koolis irvitades mõistatama, kes küll nende pükste sees on? Eriti veel keelelise integratsiooni tingimustes, mis meie koole paratamatult ees ootab.

Samalaadseid teemapüstitusi on teisigi, mis näitab, et meie teemade ühisosa kipub aina rohkem ära kaduma. Õnneks on veel siiski ka teemasid, mis puudutavad suuremal või väiksemal määral meid kõiki. Näiteks noorte tervis. Järjest enam kipub logisema selle vaimne, aga veel rohkem füüsiline pool, nii et üha rohkemad ei kõlba kaitseväkkegi. Kui peale kasvavate põlvkondade tervis juba praegu nii kidur on, kes meile siis tulevikus pensioni hakkab maksma, rääkimata kaitsevõimest? Kas oleme jõudmas Kristuse-eelsesse aega, kui (vähemalt tervelt elatud) elu pikkus piirduski tihti vaid 30–50 aastaga?