MÕTTEID GÜMNAASIUMIRALLIST | Anneli Lahe: head hinded ei pruugi olla piisavad. Pettumus võib lapsi ja nende vanemaid ikkagi vaevata

Gümnaasiumisse sisseastumine on muutunud järjest keerukamaks, mis on kaasa toonud suure pinge nii õpilastele kui ka nende vanematele – mitte kõigil ei õnnestu sisse saada soovitud kooli. Vanemate ootused ja pettumused on sageli põhjendamatult kõrged, sh minul, loomulikult, sest ka minu poeg lõpetas see aasta põhikooli, tütar käis sama tee läbi eelmine aasta. Seega olen selles gümnaasiumirallis nüüdseks sees olnud juba kaks aastat.

Kahe aasta näitel võin tõdeda, et gümnaasiumisse sisseastumine on muutunud aina konkurentsitihedamaks. Kui eelmisel aastal oli konkurents juba märkimisväärne, siis tänavu on see veelgi intensiivistunud. On räägitud ka põhikooli lõpueksamite sidumisest sisseastuseksamitega, kuid kuhugi jõutud ei ole. Nii on nendest kujunenud praegu endiselt pigem väljumis-, mitte sisseastumiseksamid ja nii võid oma 87 protsendilise matemaatika ja 95 protsendilise inglise keele eksamitulemusega istuda ootejärjekorras nagu „mishka“. Sest selgub, et sinust on veelgi „vingemaid“ õpihoolikuid. Kas tõesti on paljud gümnaasiumid tõstnud sisseastumiskatsete raskusastet ning suurendanud nõutavate punktide arvu?

Kõik see on tõstnud õpilaste stressitaset ja loonud tunde, et edukus on saavutamatu eesmärk. Kui sul pole tulemustes ette näidata oma sada protsenti, siis sa ei kvalifitseeru, isegi kui oled oma kogukonda panustanud oma sportlike saavutuste või muu ühiskondlik-kasuliku koolitegevusega.