JUHTKIRI | Vanglasurmad on taas tõusuteel?

Vanglasurmade asjus oli meil pikemat aega vaikus. Näis juba, et välja pakutud korrektsioonimeetmed on mõju avaldanud. Nüüd on meil vanglas surnuid jälle koguni kaks, üsna väikese vahega. Kambrikaaslase käe läbi leidis lõpu suunamudija, kes narkootikumidega õiendamise eest üsna lühikest aega kinni istus. Veidi hiljem saime teada aga eluaegse vangi lõpuks õnnestunud enesetapukatsest.

Õhtulehele teadaolevalt olid probleemide tekkimisele viitavad märgid õhus juba ammu. Suunamudija ja tema kambrikaaslane olid ju pikemat aega taotlenud, et neid eraldi paigutataks, kuid tulutult. Eluaegne, kes protesteeris raevukalt enda harjunud kambrist mujale paigutamise vastu, oli püüdnud varemgi endale lõppu peale teha, kuid vangla administratsioon oli selle hinnanud vaid tähelepanu otsimiseks.

Praegugi leidub küünikuid, kes leiavad, et tavainimestel ongi rahulikum, kui vangid vanglas otsa leiavad. Nagu ütles juba Stalin: pole inimest, pole probleemi. Aga vaadakem ka asja teist poolt.