VENEMEELSED „RAHUPOOLDAJAD“ | Angelina Lon: et ka mina peaksin hakkama toetama rahu Kremli tingimustel? Sõbrad-tuttavad, pole mõtet mind veenda!

„Ära isegi ürita,“ ütlesin ma kord inimesele, kes hakkas mulle rahust rääkima. Kuigi ta ise seda ei tunnista, tähendas tema rahu sisuliselt terrorismi aktsepteerimist ja allaandmist. Ei, aitäh!

Mitmekeelne ja mitmekultuurne seltskond. Inimesed teavad, et nende seas on üks, kes toetab aktiivselt Ukrainat. Käib võib-olla kuskil võrke punumas, annetab raha, on olnud vabatahtlik. Ülejäänud on teistsugused: nad on „neutraalsed“, nad on „rahu poolt“. Ja kuigi sõjast pole üldse juttu, satub just see inimene suurema tähelepanu alla. Just sellele inimesele on vaja selgeks teha, et „meie oleme tegelikult ka rahu poolt“.

Klassikaline olukord elust, neid on mul veelgi olnud. Ja mitme mu sõbra, tuttava elust. Ilmselgelt mitmesaja meie lugeja elust. Kes puutub kokku vähegi mitmekultuursema seltskonnaga, selle söögilaua taga leiab kindlasti aset ka üks tõeline vestlus „rahust“. Ja see vestlus pole ilus, seda on keeruline pidada ja veel keerulisem lõpetada.