Lavastaja ja laulja Kaarel Kilveti sandistas lastehalvatus: tal olid kogu aeg valud
„Kaarel nutab öösiti. Tal on valus ja ma arvan, et tal on lastehalvatus,“ seisavad õde Leelo päevikus read venna kohta. See oli 1958. aasta lastehalvatuse puhang, mis tabas ka Kaarel Kilvetit. Tabas nii, et üks jalg enam ei kasvanudki, oli elu lõpuni peenike ja väikese labajalaga nagu poisikesel. Lonkamise pärast ei võetud Kaarlit esimesel katsel lavakassegi. Kunst on julm ja teater invaliide ei vaja, olla öelnud Voldemar Panso ise.
„Ilmselt jäi just lastehalvatuse tõttu väikeseks ka Kaarli kasv, kuigi sõjajärgsed poisid olidki lühemad,“ pakub Ülle Karu, Kaarel Kilveti noorem õde.
Neid oli kokku viis õde-venda. 1941 sündis Peeter, tema suri kuueselt meningiiti. 1942 sündis Leelo. 1944 Kaarel. 1948 Piret ja 1953 kuskil Koonga lähedal metsas Ülle.