Naistele, kes tunnevad end nähtamatutena: ajaga läheb paremaks, ausõna!

„Soodus, jah?“ küsis piletimüüja ühe jõulukontserdi eel, kuhu olin enda arust täitsa kobeda ja rentaablina läinud. Põrnitsen talle arusaamatult vaikides kolm sekundit otsa, mis soodustusest ta räägib, enne kui tuluke peas põlema lõi ja ma kohmetult kohmasin, et ei, mul pensionini veel üle kümne aasta minna.

Loen LPst Tiina Kruusi ja Tuuli Jõesaare vananedes nähtamatuks muutumise lugusid ja raputan omaette hämmingus pead – ma pole kunagi nähtavam olnud kui praegu, üleni hall, keskkoht kelmikalt voltidesse kadunud ja triitseps kenasti lõtv nagu mõne hästisöönud inimese topeltlõug. Möönan, aeg-ajalt oma vormitut käsivart vaadates haarab mind ahastus ja tõstan toanurgast tolmused hantlid, et nendega paar korda entusiastlikult üles-alla vehelda, aga kuna silmnähtavat tulemust ei tule, siis unustan need jälle sujuvat seina äärde igavlema.

Kas ma tahaks tagasi seda keha, mis mul oli veel vähemalt 15 aastat tagasi? Loomulikult, ma peaks rumal olema, kui ei tahaks. Riided istusid paremini, hommikuti polnud kerest kange ja ükski koht ei valutanud. Hea küll, päeva peale saan oma vanad kondid enam-vähem liikuma, aga puu otsa enam naljalt ei roni ja üle kraavi ei hüppa. Kas ma tahaksin olla seesama ebakindel tüdruk, õigemini noor naine, kes ma olin 30 aastat tagasi? Tänan, ei!