Naistele, kes tunnevad end nähtamatutena: ajaga läheb paremaks, ausõna!
„Soodus, jah?“ küsis piletimüüja ühe jõulukontserdi eel, kuhu olin enda arust täitsa kobeda ja rentaablina läinud. Põrnitsen talle arusaamatult vaikides kolm sekundit otsa, mis soodustusest ta räägib, enne kui tuluke peas põlema lõi ja ma kohmetult kohmasin, et ei, mul pensionini veel üle kümne aasta minna.
Loen LPst Tiina Kruusi ja Tuuli Jõesaare vananedes nähtamatuks muutumise lugusid ja raputan omaette hämmingus pead – ma pole kunagi nähtavam olnud kui praegu, üleni hall, keskkoht kelmikalt voltidesse kadunud ja triitseps kenasti lõtv nagu mõne hästisöönud inimese topeltlõug. Möönan, aeg-ajalt oma vormitut käsivart vaadates haarab mind ahastus ja tõstan toanurgast tolmused hantlid, et nendega paar korda entusiastlikult üles-alla vehelda, aga kuna silmnähtavat tulemust ei tule, siis unustan need jälle sujuvat seina äärde igavlema.