TEATRIARVUSTUS | „Stahli grammatika“ väärib vaatamist: ükski saalisviibija ei lahku etenduselt mornina

Piibe teatri lavastust „Stahli grammatika“ mängitakse Albu külas Kukenoosi küünis. Kohale jõudes ootab külastajat üllatus: Kukenoosi küün, mida arvaks olevat mõnus taluaidake, on hoopis künkal asuv üksik suur viljakuivati. Etenduse lavastaja Arlet Palmiste askeldab külaliste keskel – kuidagi kodune tunne tekib. Üleüldse annab küüni ümbruses valitsev meeleolu mõista, et tuleb mõnus õhtu mõnusa suveetendusega.

„Stahli grammatika“ on ajaloolise taustaga tükk, tegevus ulatub aastasse 1623. Saksa päritolu üliõpilane Heinrich Stahl saadetakse väikesesse Albu külla kirikuõpetajaks. Ent eestlased, kellega ta seal kohtub, on teadagi maausku. Neil on omad jumalad, arvamused ja uskumused. Stahl mõistab õige pea, et maarahvas laseb taevase jumala enesesse vaid siis, kui jumalasõna antakse edasi nende emakeeles. Nii ta võtabki endale eesmärgiks koostada eesti keele sõnaraamat. Just sellest saabki alguse lustakas ja konarlusi täis teekond, mille käigus saab nalja küll ja veel. Eks ole ju vahe sees, kas jumal vaatab sinu tisse või jumal vaatab sinu sisse!

Etenduses löövad lisaks näitlejatele kaasa ka regilauluansamblite liikmed, kes esinevad maarahvana ja hoiavad lauluviisi üleval. Esitatud regilaulud annavad etendusele tohutult palju juurde. Suisa nii, et kui maarahvas laulu saatel esimest korda sisse astub, tuleb vaatajail kananahk ihule. Ja seda vaid heas mõttes. Lauluviis mitte ainult ei saada näitlejate liikumisi ja tegevusi, vaid ka selgitab juhtunut. Eriti tore on see, et regilaulu esitatakse Järvamaa tavade järgi. See lisab jutustatavale loole emotsionaalset väärtust veelgi.