LAPSED JA LEMMIKUD | Toivo Tootsen: loom pole süüdi, kui laps temast tüdineb. Ehk piisakski mõnele kassi silitamisest varjupaigas?

Tundsin kord tüdrukutirtsu, kellele sõna „maa“ seostus musta hobusega. Kui sõideti maale, tähendas see, et mindi külla Mustakesele. Kommiraha eest tõi ta autokauplusest Mustakesele pätsi leiba, kraavipervede ristikututid kuivatas Mustakesele magustoiduks. Kui oli aeg maalt ära tulla, tuli hüvasti jätta kõigepealt Mustakesega ja siis oli pisaraid ohtralt nagu ikka südamesõbrast lahkumisel.

Esimene Katikese kiri maale algas umbes nii: „Kallis vanaema, meie elame hästi, aga ega sa unustanud, et ma panin Mustakese ristikheinad küüni tagumisse nurka, nii et ära aja palun neid teistega segamini...“ Lapsi on loomad ikka köitnud. Öeldakse ju, et elus asi on kõige parem asi. Küllap see nii ongi, vähemalt esimesel pilgul. Aga natukese aja pärast tulevad „agad“.

Kõige esimene: paljud loomad ilmuvad kodudesse tõepoolest „elavateks asjadeks“ või veel täpsemalt öeldes – elavateks mänguasjadeks pisiperele.