RAAMATUARVUSTUS | „Kas ma olen poolik naine?“ Helen Adamson pani kirja oma ausa ja valusa loo kunstlikust viljastamisest

„Nooh, millal teilt siis pisiperet oodata on?“ Sellist küsimust on kuulnud ilmselt suurem osa naisi ja mehi, kes oma partneriga pikalt koos olnud. Küsijad muidugi sellega midagi halba ei mõtle, kuid inimese jaoks, kellelt küsitakse, võib see olla vägagi valus teema. Kunagi ju ei tea, mis on selle taga, et kellelgi veel lapsi pole. Lauljatar Helen Adamson on raamatus „Ime ootel“ kirja pannud oma lapsesaamisloo ning tema teekond polnud teps mitte kerge.

Tunnistan, et minagi olen oma elus tuttavatelt ja ka kuulsustelt intervjuudes uurinud, et millal siis ka perelisa plaanis on. Kui keegi kihlub või abiellub, tundub lapsesaamine suhtes justkui loomulik järgmine samm. Mõnikord ütlevad inimesed, et veel ei ole plaanis või mitte lähima paari aasta jooksul, teinekord viivad aga teema sujuvalt mujale. Tegelikult on lapsesaamine nii intiimne teema, et ühelgi võõral ei peakski olema asja kellegi käest selle kohta uurida. Ajaga olen minagi seda õppinud, sest pealtnäha lihtne ja süütu küsimus võib teise inimese südames pussnoaga mitu ringi ära keerata.

„Minu teekond emaks saamiseni oli kõike muud, kui oleksin ette kujutanud. Elasin pikalt valus ja leinas ning kõige üksildasematel hetkedel tundsin, et kuidas iganes mu lugu lõppeb, tahaksin seda ühel hetkel maailmaga jagada. Uskudes, et kui loo kirja panen, saan aidata ka teisi, luua väärtust mis jääb,“ ütleb Helen oma raamatu kohta.