JUHTKIRI | Mäng mitmel toolil: üks ministri oma, teine olümpiakomitees

Kui meil oleks erafirma, mis vaevleb kolmandat aastat kahjumis ja selle juht teataks rõõmsalt, et nüüd ma tahaksin ettevõtte päästmise kõrvalt minna veel ühe spordiklubi juhatusse, et seal mägesid liigutada, oleks jutt kardetavasti üsna lühike. Juba järgmisel päeval ootaks teda nõukogus rahvakeeli „suusa saamine“ ehk võimalus hakatagi end spordivallas tõestama.

Haridusminister Kristina Kallase (liiati veel Eesti 200 juht) ja kaitseminister Hanno Pevkuri (Reformierakond) pürgimine Eesti olümpiakomitee asejuhtideks paneb imestama. Kas põhitööst jääb tõesti nii palju aega üle, et teise väga vastutusrikka ametiga tegelda? Arvestades, et meie majandus langeb juba kolmandat aastat ja igal pool laksuvad kärpekrokodillide lõuad, on väga imelik, end mõnda ressurssi ehk väga kõrge riigiametniku aega on nii palju üle, et ta saab veel endale lisakoormust võtta. Kohas, mis eeldab samamoodi ülimat pühendumist.

Paratamatult tekib kiuslik küsimus, kumb siis hobiks muutub – kas olümpiakomitee või valitsus? Liiatigi on tegu väga keeruliste ametkondade ministritega valdkondades, kus on iga päev väiksemat või suuremat sorti tulekahju käimas. Haridusmaastikul probleeme jagub ning Kallasel on vaja veel Eesti 200 soostumisest päästa. Pevkuri puhul, kes omab juba asejuhi kohta, on tema põhitöö koormus ja olulisus siililegi selge. Siin ei käi tulekahju, vaid sõna otseses mõttes täiemahuline sõda, olgugi praegu veel meie piiride taga.