JUHTKIRI | Kõrghariduse tasuta lõunad: kas teha õppemaks või mitte?

Kärpekirve alla on jõudnud jääda tulemusstipendiumid ja juba räägitakse, et kõrgharidus peaks üldse tasuline olema. Neljapäev tõi hulga nooremat rahvast selle idee vastu Toompeale protestima. Hariduse kättesaadavus on muidugi oluline, ega selle vastu keegi vaidlegi. Aga millisel viisil, et hundid oleksid söönud ja lambad terved?

Tõrvatilku leiab ka tasuta kõrghariduse meepotist. Leidub neidki, kes igavusest või enesearenduseks kõrgkoolides juba teist-kolmandat kraadi püüavad. Elukestev õpe on tähtis, kuid ikkagi jääb küsimus, kas riigil on mõttekas neid elukestvaid õppijaid ikka ja jälle toetada? On ju näha, et igast kolmest sel moel omandatud erialast on kaks ühiskonnale kaotsi läinud.

Eraldi teema on see, kas kohe pärast gümnaasiumi minnakse õppima ammu ihaldatud eriala või lihtsalt sellepärast, et see on ju tasuta ja kuskil peab käima, sest ema käskis. Pole saladus, et paljud kukuvad kõrgkoolist välja juba esimestel aastatel. Vaevalt motiveeriks neid lõpuni õppima ka tasuline kõrgharidus, aga eriala valikut põhjalikumalt kaaluma paneks see siiski.