Kristel Vilbaste: 1. detsembri võiks Fred Jüssi mälestuseks kuulutada molutamise päevaks

Molutamise vajalikkusest hakkas Fred rääkima hiljem, varem rääkis ta vaikusest. Mul on hästi meeles, kuidas ta omal ajal kurtis, et enam ei saa varahommikul looduses midagi lindistada, sest kolhoosilautade lüpsimasinad undavad ja koerad hauguvad. Nüüd pole enam kumbagi – helitaust on tohutult muutunud.

Helide maailma Fred tundis. Kui me läksime koos Arne Aderiga, mõlemad noored bioloogid, Alam-Pedjale öökulle peibutama, et nende häält salvestada ja neid pildistada, hoiatas Fred: „Üks asi pidage meeles – sellele samale isendile ei tohi kunagi lasta peibutuseks tema enda laulu. Ta läheb hulluks.“ Selle suure õpetuse õige tähenduse sain teada siis, kui esimest korda omaenda häält raadiost kuulsin.

Muide, vanasti oli Fredil patareidega transistorraadio sageli metsas kaasas. Kui sealsamas Alam-Pedjal käis kaitseala loomine, võttis vana linnumees ja looduskaitsja Einar Tammur ta ikka kaasa pildistama, kui oli minek mõnda kaugemasse ja põnevamasse paika. Kord oli siis nii, et Madisemäe torni juures ei saanud me enam oma UAZ-bussiga sillast üle. Mis seal ikka, istusime maha, tegime lõket. Fred võttis oma transistorraadio välja, kuulas uudiseid ja kommenteeris neid meile. Tagasi ta end ei hoidnud.