Fred Jüssi: „Olen endale aeg-ajalt lubanud, et nüüd ma lähen pilvi vaatama.“

„Inimesed püstitavad omale eesmärke – eesmärk peab olema! Mina ei näe oma eesmärke,“ on Fred Jüssi öelnud. „Ma olen käinud palju metsateed – aga niimoodi me käime ka oma eluteed, ja seal sa ei näe, mis on sinu elutee küngaste, mägede, jõgede või orgude või metsatukkade taga, sest ma pole seal, kuhu ma lähen, ju kunagi olnud. Nii et minu jaoks on olnud väga oluline hoopis see suund, milles ma liigun.“ 1. detsembril andis viljakat mittemidagi tegemist tähtsaks pidanud loodusemees endale pikema pausi ja võttis suuna taevastele metsaradadele.

„Kui ma ärkan, siis ma kunagi ei tõuse kohe üles. Päevale tuleb mingisugune põhi panna. Kõigepealt ma rõõmustan selle üle, et mulle on antud veel üks päev ära näha, sest iial ei või teada, mida ta toob. Ja seegi võimalus on olemas, et see päev jääb sul õnnelike päevade reas viimaseks. Või et see päev jääb su elus viimaseks. Seda me ei tea.“ Nii on Fred Jüssi jaganud oma mõtteid päeva algusest. Tema olemise ilu on olnud hingedele palsamiks, õpetanud märkama, mõistma ja imetlema seda, mis on varjul ning hoidma-hindama loodust ja linnulaulu.

Fred Jüssist rääkides ja kirjutades on tavaliselt nime ette tiitliks lisatud eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija. Ta ise on aga öelnud, et ei oska ennast määratleda, kuna see justkui kohustab elama ja olema tiitlile vastavalt. Kirjanikult ju ikka eeldatakse, et ta kirjutab, fotograaf peab pildistama, kunstnik maalima. „Kui mulle kirjutamine ei istu, siis ma võtan aparaadi, ja kui ma saan aru, et mul sealt pilte ei tule, siis ma võtan midagi muud ette või loen lihtsalt raamatut,“ on loodusemees sel teemal mõtisklenud. Sestap pole ta ka enda määratlemisega pead vaevanud ja on jätnud selle toimetajate mureks või fantaasiaks.