Ööülikooli rektor Jaan Tootsen: vahel tuleb pisar silma, kui mõtlen arstidele või teistele elupäästjatele

„Olen jõudnud keskikka ja teatud etappi ning tajun, et sellist tempot nagu noorest peast pole enam võimalik hoida. Mistõttu võtan 50-le lähenemist kui teatud ajaakent, kus peaks hakkama enda tegevust uuesti mõtestama,“ sõnab Ööülikooli eestvedaja ja nelja lapse isa Jaan Tootsen. Mootorratast, nagu keskeakriisi puhul tavaline, ta siiski osta ei kavatse. „Aga milline võiks olla see vaimne mootorratas, mis aitab edasi, seda ei tea veel.“

Mõne päeva pärast on jõulud, kui võiks aja maha võtta, rohkem iseendasse vaadata, olla koos pere ja lähedastega. Mis on aga tegelikkus: üks lõputu tormamine, justkui oleksid jõudnud kätte viimsepäeva jõulud. Ja nii aastast aastasse.

Täiesti nõus. Oleme justkui vastu looduse rütmile. Sügisel, rääkimata aasta lõpust, kui me peaks ennast kookonisse tõmbama, rahunema – nii nagu loodus vahepeal puhkab –, hakkab meil hoopis pihta metsik tormamine. Igasugused aruanded ja asjade kokku lappimised. Hästi tuttav on see iga-aastane aastalõpu kiire, aga seda on nii raske muuta. Kui saaks selle asemele ühe suure rahunemise aja. Fred Jüssi on olnud viljakas mitte midagi tegemise eestkõneleja. Inimesele on vaja aega iseenda jaoks. See molutamise aeg on väga oluline, aga ma ei ole olnud siin Fred Jüssile väga hea õpilane. Aga tõsi, olulised asjad sünnivad just siis, kui sul on päriselt aega iseendaga kokku saada.