TELEARVUSTUS | Sära ja särtsu asemel pakkus enamik teletegijaid aasta viimasel õhtul maotuid nalju ja pöörast igavust

Sellega, et Alma Peterson aastavahatuse aegu pentsikuid unenägusid vaatama hakkab, on televaataja juba ammu harjunud. On tavapäraseks muutunud seegi, et neis unenägudes kohtub ta kõikvõimalike kuulsate tegelastega. Ent seekord ei päästnud „Õnne 13“ nemadki. Ei päkapikumütsiga Ivo Linna ega punase stetsonkaabuga Heimar Lenk.

Tõsi, sametise hääle ja meelega Lengist oli vaatajail siiski rõõmu. Eriti neil, keda rabas teade, et nende lemmiksaade „Kuldrandevuu“ raadioeetrist jäägitult kaob. Nüüd oli mees Õnne tänaval kohal ning lõi oma sarmiga jalust nii Luule Komissarovi kehastatud Laine kui ka Helgi Sallo mängitud Alma. Ent lugu, mis end publiku ees lahti keris, oli vaatamata näitlejate pingutustele nii haprake, et eriti haaravaks vaatamiseks ei kujunenudki. Kui „Õnne 13“ tegijad tahavad aastavahetusel unenäolistel radadel trampida, võiks ehk järgmisel korral lasta Lainel unenäkku sattuda – tema puhul oleks lootust veidi krehvtisemale loole.

Lati alt läbi joostud aastavahetus teles