JUHTKIRI | Kuhu liigub Eesti meditsiin?

Et Eesti tervishoiul on ees keerulised ajad, on vist kõigile selge. Asi pole ainult rahas, ka meditsiinitöötajate kriis näib ainult süvenevat – Tartu ülikooli prognoosi kohaselt on arste juba kümne aasta pärast tuhande võrra vähem kui praegu.

Rahvastik aga vananeb ja mida vanemaks inimene saab, seda enam ta meedikute abi vajab, ega mõistet „tervena elatud aastad“ ole asjata välja mõeldud. Ühesõnaga – kust otsast ka ei vaataks, rõõmustavat pakuvad meditsiini perspektiivid Eestis vähe.

Sellises olukorras tuleb peenhäälestuse asemel päästa, mida päästa annab, kuid ainult see, et arste ja õdesid tõusvas joones juurde koolitame, olukorda igatahes ei päästa – mis kasu sellest on, kui osa (ja senise praktika põhjal üsnagi suur osa) endiselt välismaale lahkub või üldse meediku ameti maha paneb? Asi ei parane, kui olemasolevaid ei hoita ja see algab juba juhtimiskultuurist. Muidu raiskame nende koolitamiseks ainult üha suuremaid summasid riigi raha ja seisame ikkagi samade probleemide ees.