ARVUSTUS | Must lagi on meie toal… Enam mitte – aastapäevakontsert võõpas selle valgeks

Mis see nüüd oli? Mis juhtus? Polnudki kurbust, rusuvust, lõputut süütunnet, vaid peaasjalikult üks ohjeldamatult tore trill ja trall! Kas tõesti saab ja tohib üks Eesti Vabariigi aastapäevakontsert selline olla? Tundub, et saab. Näib, et pidutseda võib ka katku ajal ehk keeruliste olude kiuste, sest just ootamatult positiivset ning helget spektaaklit meie kõigi silmad 24. veebruari õhtul igatahes telerist nägid.

Sügav ja lõputu masendus oli tänavu võtnud uue vormi ning asendunud lustliku ja sisuka Elmo Nüganeni poolt lavastatud kavaga, mis põimis kokku mineviku, oleviku ja tuleviku.

Kui varem pidi lihtinimene teleri ees pead murdma, mida ühe või teise detailiga öelda taheti, siis nüüd oli asi pisut lihtsam ja arusaadavam. Kahtlemata oli suurepäraseks lükkeks rahva poolt palavalt armastatud kangelase, etenduse „Armastus kolme apelsini vastu“ staari Pantalone lavale toomine. Võib öelda, et juba sellega oli pool varblast peos ehk plusspunktid välja teenitud.
Kardinad eest, astusin riburadapidi püünele eestlaste teised lemmikud – Evelin Võigemast, Jarek Kasar, eelmisel aastal Eestile au ja uhkust toonud „Savvusanna sõsara“ lavastaja Anna Hints, spordiareenil hiilgavaid sooritusi teinud Janek Õiglane – mis sa hing veel tahad, eks! Lisaks veel ka ootamatult, ent väga meeldivalt mõjunud rahvusringhäälingu uudisteankur Astrid Kannel. Kõigile eelmainitule lisaks võis näha ja kuulda Tallinna Kammerorkestrit, näha parimatest parimaid näitlejaid.

Asi, mis minusugusele lihtsurelikule telerivaatajale kohati arusaamatuks jäi, oligi just nendesamade vägevate näiteljate koristajaprouade-rolli mõte. Mida nad kummikinnastes askeldades öelda tahtsid? Loodan, et adusin õigesti, et nad nautisid, samal ajal tolmuimejatega baleriinide ja muusikute esinemisi julgelt segades, nende kauneid ja lummavaid esitusi ning peitsid kurbusemaskide ning tolmulappide taha iseendi realiseerimata jäänud unistusi. Nii see eluke meil siin kõigil paraku ka on – rügades argipäevas, ei jõua me sageli mõelda sellele, mida me PÄRISELT tahame ja mis meie tegelik südamesoov on ning milles anne peitub. Vähesed on need õnnelikud, kes argikoormuse ja -kohustuste all ägades tõelise minani jõuavad.