JUHTKIRI | Spioonimängude oht

Spioonimängud on praegu kuumem teema kui kunagi varem, võimalik värbaja võib koputada ka tavalise inimese uksele. Enam ei loe üks enamlevinud argumente mõjutustegevuses süüdi mõistetute seas: „Aga ma ei arvanud, et minu info üldse oluline on!“

Saatuslik naiivsus – niimoodi õigustas end Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi vanemteadur Tarmo Kõuts, kui ta mõisteti kolmeks aastaks vangi Hiina kasuks luuramise eest. Teda hiinlastele vahendanud kunagine nimekas golfar Gerli Mutso end süüdi ei tunnistanud ja kannab kaheksa-aastast vanglakaristust. Süüdi ei tunnista ta end tänini, kuigi mõistab, „mis võis selleni viia“. Kohtule sellest aga ei piisanud.

Õhtulehega rääkinud kaitsepolitsei peadirektor Margo Palloson seletab olukorda üsna lahtiste kaartidega. Meie kodanikke üritatakse värvata järjest enam. Tavainimene ei pruugi arugi saada, millal kuri ämblik on esimese võrgu juba valmis pununud. Peibutiseks kasvõi magusad, ent hämarate rahastajate korraldatud, erialasena näivad konverentsid, kus võib aga juhtuda nii mõndagi. Kõige suurem huvi meie vastu on Venemaa eriteenistustel, aga nemad tunnevadki siinseid olusid eriti hästi. Nad on ammu lahti hammustanud, kes teab väikeses Eestis keda, kes on koos koolis käinud ja kuidas teda murda.