GALERII JA REPORTAAŽ | Vaiko Eplik: „Soovilugu? Ah, ma ei hakka teie käest küsima! Mängin parem „Soorebased“ ära.“

„Te saate täna õhtul palju minu kohta teada,“ lubab muusik Vaiko Eplik, kelle neljapäevasele kontserdile „Läbi aastate“ tullakse kui väiksemat mõõtu laulupeole. Muuseumi parkla on autosid pilgeni täis, peauste suunas rühivad nii väikesed lapsed kui väärikamas eas muusikasõbrad. Kuulamaks meest kitarriga. Ei bändi, ei tulesid ega vilesid. Lihtsalt Vaiko Eplik ja tema kitarr.

Eesti Rahva Muuseumi silla-ala on publikust tulvil. Saal on hämar. Isegi pimedavõitu. „Jah, mul on väga imelik töö,“ poetab Eplik pärast esimest lugu „Tõsiselt tahta“ ning tunnistab, et on pisut närvis. „Soundcheck'is polnud ma üldse nii pabinas kui praegu!“ Eks heliproovi aegu oli saal ka rahvavaba, ent selle ülestunnistusega on publik võidetud. Kõlab esimene naer. Ning konkurentsitihedast Raplast Tartusse saabunud muusiku ülestunnistus: „Olen vist kirjutanud 1500–2000 lugu, katsun kõik need täna õhtul ette kanda.“ Kostub teine naer, märksa vabam kui esimene.

„Tekst ei läinud mitte meelest ära, vaid see laadis.“