„Ma ei tea, kas mu elus on päeva, kui ma Ott Arderit ei meenuta. Tõenäoliselt ei ole.“

Ott Arderi kergeid, reipaid luuleridu lugedes jääb mulje, et need on sündinud nagu muuseas, lihtsalt luuletamise lustist. Kuid ridade vahelt turritab enamasti ka sügavam mõte. Sõprade meenutustes oli vastuoluline ka luuletaja ise – heasüdamlik ja muhe, aga riukaid täis.

26. veebruaril oleks luuletaja Ott Arder saanud 75. Kirjanike maja musta laega saalis toimus sel puhul päev hiljem mälestusõhtu, kuhu erakordse saatusega kirjameest oli tulnud meenutama meie kultuuri raskekahurvägi – Leelo Tungal, Rein Rannap, Tõnis Mägi, Heino Seljamaa, Vladislav Koržets ja paljud teised. Mälestuspilte kogunes nii lustakaid kui ka traagilisi. Oli ju Ott Ardergi korraga seda ja teist – tundlik hing triksteriturvise peidus.

Oti taskud tuli üle kontrollida