Seisukoht | Mure keele pärast

Kuhu suundud, eesti keel? Mulluse emakeelepäeva puhul kirjutas keele- ja kirjandusuurija Tiit Hennoste Maalehes, et koolilapsed ei tunne enam paljusid sõnu, näiteks sõna “hajuma”. Tõesti nukker, kui korrutatakse, et miski on „väga super“, selmet kasutada sõnu „suurepärane“, „oivaline“ või „võrratu“.

Lünki eestikeelses sõnavaras kompenseerivad arvutipõlvkonnal ingliskeelsed tsitaatsõnad ehk anglitsismid. Loodetavasti ei jõua suurem osa neist laenudena kirjakeelde. Eesti keeles on omajagu näiteks saksa, vene ja soome laene, kuid enamasti on need tulnud koos uute esemete ja nähtustega. Milleks laenata massiliselt sõnu, kui eesti vasted on täiesti olemas? Kurb on ETVst „Eesti laulu“ vaadates kuulda, et võistluslaul on deep (sageli kirjutatakse juba mugandunult „diip“). Miks mitte sügava sisuga?