Kaljo Kiisk saatuse ristteedel: kõigepealt SSi, siis Kommunistlikku Parteisse…

Jaanus Kulli, 29. oktoober 2016

Inimesi, kes teadsid Kinoliitu juhtinud mehe teenimisest Saksa sõjaväes, võis üles lugeda ühe käe sõrmedel.

"Tuli minu väga hea tuttav, kadunud Peeter Künnapu, ja päris sõbralikult, et miks sa pole parteisse astunud. Ja mina mõtlesin: surm siin või Siberis! Rääkisin talle siis oma minevikust – Eesti SS-leegion, Narva jõgi, Sinimäed… Kui lõpetasin, valitses kaks-kolm sekundit vaikus ja ta ütles: "Kaljo, seda juttu pole meie vahel olnud. Homme anna avaldus."" Nii on režissöör ja armastatud näitleja Kaljo Kiisk meenutanud, kuidas temast, SSist läbi käinud mehest, sai äkki Kommunistliku Partei liige.

Kaljo Kiisk (Kalev Lilleorg)

Kiisa seiklemine saatuse ristteedel saab alguse kolmandal sõjasuvel. 1943. aasta kevadeks saab 17 aasta eest Vaivina külas Toila külje all sündind Kaljo Kiisal Narva kaubanduskeskkool läbi ja ees – vähemalt mõttes – terendab juba Tallinna kommertsgümnaasium.

Paraku on seekord sõda mõttest kiirem ja noorel mehel tuleb võtta vastu mobilisatsioonikutse. Minek oli enesestmõistetav, on öelnud Kiisk. Kõigepealt Omakaitsesse, sest ka ta isa oli kaitseliitlane.

Sillamäel lüüakse sõdurpoisid autode peale ja viiakse Rakvere rongijaama. Sealsamas on ühel oktoobrikuu päeval ka noor neiu, kes on sõjaväljale saatmas venda, kes jääbki sõtta kadunuks.

See, et tollal oldi koos rongijaamas, tuleb ilmsiks hiljem, kui venda ära saatnud neiust oli saanud Kiisa abikaasa.

Rakverest alanud rongisõit kestab mitu päeva ja lõpeb Poola kaguosas Debici linna lähedal, Waffen-SSi koolitskeskuses Heidelaageris, kus noor Kiisk saab veidi rohkem kui kolm kuud tapmisõpetust ja määratakse õhutõrjeüksusse, kus ta istub 20millimeetrise õhutõrjekahuri taha.

Sellega antakse tuld kuni 2000 meetri kõrgusel lendavate lennukite pihta. Ta on isegi kinnitanud, et on mõne lennuki alla saanud.

Et kõik Saksa poolel teeninud eestlased koondati kodumaale, jookseb Kiisa meenutustest läbi Tartu, aga ka Peipsi, mille kallastelt jõuab ta tee kodukanti – Narva rindele. Läbi Jõgeva ja Jõhvi.

"Me tulime ju Toilast läbi ja nii kui keerasime Toila teele, kostis kusagilt metsa alt röögatus: "Kaljo, Kaljo!" Eks Toila inimesed tundsid mu ära – sõitsime veoautol, millel oli lahtine tagaosa. Taga olid kahur ja mina koos teiste meestega. Istusime, lehvitasin omadele ja nutt kiskus kurku," on Kiisk meenutanud.

ISIKLIKE SUGEMETEGA FILM: Sõjateemat on Kaljo Kiisk puudutanud näiteks oma 1965. aasta filmis «Me olime kaheksateistaastased» (pildil kaader filmist). (Rahvusarhiiv)

"Räägi, räägi, poiss!"

Kiisa militaarmeenutusi pole palju ja pealegi oli sõda Kiisale üleüldse tabuteema. Hiljem, taasiseseisvumise järel, on ta avalikult ehk siis meedias mõningaid seiku siiski meenutanud.

"Seda rahet nii õhust kui ka torudest saime kaela küll ja küll. Peamiselt muidugi õhust, sest tulid ikka hirmsad lained – 30, 40, 50 lennukit. Teinekord ei jõudnud neid lugedagi. Huvitav, et surm läks isegi kuidagi teisejärguliseks ja esiplaanile tõusis enesealalhoiuinstinkt.

Mitte et oleks roninud põõsa alla värisema, pigem vastupidi – ma ei kogenud mingit hirmupaanikat. Aga kole oli küll, suu oli liiva täis: seda ei saanud ju kinni panna, muidu oleks kõrvatrummid läinud."

Kui sakslased hakkavad septembris 1944 taanduma, juhtub ime, mida sõjas tavaliselt ei juhtu: sakslased annavad poistele võimaluse kaduda nelja tuule poole.

"Taandudes jõudsime lõpuks Pärnu lähedale, kuni Karuse küla lähedal heinamaal kuulsime naiste kisa, et lapsed, lapsed, kuhu te lähete, venelased on külas. Joosti meie juurde, viidi küüni, anti uued riided ja nii jäime külla sulasteks."

Põgeneb mineviku eest Moskvasse

Kuni kord Lihulast tuli kutse ilmuda sõjakomissariaati. "Seal olid ees Vene mundris eesti mehed. Mul oli juhuslikult kaasas paber, et olen selle ja selle kooli õpilane. Rääkisin, et Sillamäel olid jubedad lahingud ja et evakueerusime koos vanematega, isa ja ema läksid Tamsalusse ning mina tulin siia sulaseks, nüüd aga tahaks minna edasi õppima.

Üks mees vaatas mulle sellise pilguga otsa, et räägi- räägi, poiss! Võttis siis tõendi ja ütles: tead, kõige õigem ongi, kui lähed kooli tagasi. Aga see pilk, kui ta tõendi tagasi andis, kõneles üheselt: ma tean täpselt, kus sa vahepeal olid!"

Enesealalhoiuinstinkt, millest Kiisk seoses surmaga räägib, käib tal varjuna kaasas pea 60 nõukogude okupatsiooniaastat. Sest otsekohe pärast sõda hakkavad vastavad organid uurima, kus Kiisk kui 1925. aasta poiss vahepeal on olnud.

Vastus tuleb kiiresti: et isa juures Sillamäel põlevkivitööstuses, kus tehti lennukibensiini – see töö vabastas mobilisatsioonist ehk mopist. Ah jaa, õige, vastatakse. Tegelikult ei vabastanud mopist ükski tehas. Selleks korraks saab ta minema, aga igaks juhuks põgeneb Kiisk pealinna kommertsgümnaasiumist Rakverre, gümnaasiumi 11. klassi.

Peagi jääb ka Rakvere kitsaks, sest organid ei maga ja nende käsi jõuab sinnagi kummitama. Taas Tallinna, kuid sealgi ei taha minevik temast lahti lasta. Õnnesärgis sündinud Kiisal avaneb uus võimalus 1949. aastal – ta pageb oma lähiminevikku arvestades otse ussipessa: Moskvasse, kust teda taibataks kõige vähem otsida.

Tegelikult kutsub Kiisa Moskvasse Jaanus Orgulas, sest Moskva teatrikõrgkooli GITISe juures avatakse Eesti teatristuudio ja nii saab Eesti Riikliku Teatriinstituudi kolmanda kursuse tudengist GITISe teise kursuse tudeng.

Aga on ka viimane aeg, sest Kiisk on sattunud taas luubi alla: ta kutsutakse vahetult enne suure kodumaa pealinna kadumist välja Moskva kohviku peale täitevkomiteesse.

"Teil on nende aastatega ikka midagi imelikku," öeldakse talle seal. "Aga et ma pole eales kellegagi tüli norinud, nii polnud ka kedagi, kes oleks nüüd võinud mu peale koputada. Nii otsustasin ikkagi minna," on Kiisk kunagi rääkinud.

Just sel talvel, kui Moskvasse sõit kerkis päevakorda, käis kibe küüditamisnimekirjade koostamine. Nõukogude võim käitus karistamisel ettearvamatult ja ohutunne polnud iial liiast.

Jaanus Orgulas: "Ega me Tallinnast sinna Moskvasse just otse ei põgenenud, aga nende aastakäikude poistel oli peaaegu kõigil väike hirm nahas."

Pärast GITISe lõpetamist ja Moskvast naasmist on ta juba oma poiss, kelle mineviku vastu on Nõukogude organid huvi kaotanud, kuid üks parteigenossesid kriipiv oks tuleb siiski veel maha saagida.

1962. aastal valitakse ta Kinoliidu asutamiskongressil liidu juhiks. Kolm aastat juhib Kiisk parteitu bolševikuna loomeliitu, kuni tuleb võimule Brežnev ja kruvid keeratakse koomale.

Keskkomiteest helistatakse 1965. aastal Tallinnfilmi direktorile, et Moskvast on tulemas suur skandaal: teil on ainsana Nõukogude Liidus loomingulise liidu esimees parteitu!

Kiisa minevikust teadsid vähesed

"Siis tuli minu väga hea tuttav – haruldane mees, kadunud Peeter Künnapu – ja päris sõbralikult, et miks sa pole parteisse astunud. Ja mina mõtlesin: surm siin või Siberis! Rääkisin talle siis oma minevikust – Eesti SS-leegion, Narva jõgi, Sinimäed… Kui lõpetasin, valitses kaks-kolm sekundit vaikust ja ta ütles: "Kaljo, seda juttu pole meie vahel olnud.

Anna homme avaldus." "Tema suust ei läinud see kusagile, kuigi ta oli korpuse mees, me olime ju ka rindel vastasleerides." Nii teavad Tallinnfilmis Kiisa valel rindepoolel olemisest endiselt vaid Arvo Kruusement ja Heino Pars, kellega nad olid koos ühel ajal õppelaagris.

Inimesi, kes teadsid Kiisa teenimisest 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisis, võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Üks neist on kirjanik Teet Kallas. "Aga mitte et ta ise oleks seda mulle rääkinud," täpsustab ta kohe.

"Kaljo sattus Saksa sõjaväkke ju asjaolude sunnil ja ma pole temalt ka kunagi küsinud, miks ta parteisse astus, nagu ta pole seda minultki küsinud."

Kiisa SSi teemast sai Teet Kallas teada täiesti juhuslikult. "Kaljo sugulane oli kirjanik Endel Tennov, üks minu paremaid sõpru, kes erinevalt Kaljost ei varjanud oma minevikku. Ükskord saime juhuslikult tänaval kokku ja läksime kuskile istuma.

Erinevalt Kaljost oli Endel suur jutustaja ja korraga lipsas tal huulte vahelt Kaljo poole pöördudes, et näe, teed nüüd kõrget karjääri, kuigi olid SSis. Endel põdes teistpidi – et temast ei teatud midagi – ja rääkis oma Saksa sõjaväes teenimisest igal pool. Nii et see oli väga väike ring, kes Kaljo minevikust midagi täpsemalt teadis."

"Hea, et ellu jäid ja oligi kõik."

Asjaolud muutusid loomulikult siis, kui Eesti iseseisvus ja Kiisk sellest rääkima hakkas. "Kaine peaga oli ta ettevaatlik, aga kui viina võttis, oli ülimalt jutukas ja jutustas mõnda asja üle serva. Ise žestikuleeris nii, et klaasid lendasid." Kuigi ma tundsin Kaljot aastakümneid, siis tegelikult ei teadnud ma temast tuhkagi, nendib Kallas.

"Ta oli küll väga aval, väga seltsiv, väga haakuv, kiire mõistusega, aga samas ka väga endasse tõmbunud ja oma peresse kiindunud. Kuid selline peabki üks õige mees olema."

"Kevade" režissöör Arvo Kruusement, kes oli samuti Kiisa minevikuga kursis, nendib, et ega temagi sellest Kiisaga (või mujal) palju rääkinud.

"Samas polnud pärast sõda eriti suur saladus, kummal poolel keegi sõdis. See oli üldiselt teada, aga ega sellest ei räägitud. Mina ja Jaanus Orgulas olime Kaljogi minevikuga kursis, sest me kõik olime Virumaa poisid ja käisime Rakveres koolis, sestap oligi see seik meile teada.

Aga loomulikult ei läinud me seda kuskile kuulutama. See polnudki kõige olulisem, hoopis muud mured olid: hea, et ellu jäid ja oligi kõik. Et said eluga tulema. Et hing jäi sisse, see oli kõige tähtsam!"

«Kaljo lahkudes kadus «Õnne 13» vapiloom.»

Täna 23 aasta tagasi jõudis esimest korda ekraanile «Õnne 13», mis tähendas, et paljude teiste tegelaste hulgas oli tekkinud Kaljo Kiisa kehastatud kingsepp Johannese tegelaskuju. Ei möödu palju aastaid, kui lapsed tänaval hõiskavad: «Näe, kingsepp Johannes läheb!» Ja emmed noogutavad kaasa: «Ongi Johannes! Tubli, tundsid ära!»

KINGSEPP ARISTOTELES: Selline oli sarjas «Õnne13» Johannese (Kaljo Kiisk) hüüdnimi. Käimas on sarja kolmas hooaeg. (Ülo Josing)

Ka noorele mammale on Kaljo Kiisk ainult ja üheselt Johannes, kes ajab koos Almaga Õnne tänava köögis vaikseid asjaajamisi, on mõnikord veidi vintis ja saab tihtipeale naise käest pragada.

«Nägin ise ükskord, kuidas Vanaturu kaelas umbes kuus kümneaastast poisikest katsusid Kaljot näpuga, et see on ju Johannes,» meenutab «Õnne 13» stsenarist Teet Kallas. Noor vaataja ei pruugi teadagi, et seesama Johannes oli teatrilaval legendaarne Toots ja kinolinal veel legendaarsem Lible. Ja sai maha 19 filmiga, millest kaks pandi Moskvas riiulile seisma.

Seriaali stsenaristiks sai Teet Kallas kolm aastat pärast «Õnne 13» sündi. «Kaljo tegi oma Johannese rolli rõõmuga – sisuliselt oli see ju ainus loominguline töö, mis tal oli jäänud poliitikaga tegelemise kõrvale,» meenutab Kallas nüüd. «Tal oli ju palju sebimist, kuni tervis veel kandis.

Nii et «Õnne 13» aastad lausa lendasid, kui ta mulle korraga helistas, et tee natuke lühemad laused, tekst ei hakka enam hästi pähe. Eks ma siis tegin. Siis hakkasid talle veel igasugused tõved külge tulema…»

Kallas mäletab, et ta osales Kaljo Kiisa viimasel avalikul kohtumisõhtul rahvaga. «Naljakal kombel toimus see Kiisa kultuurimajas – Kiisk oligi esimest korda elus Kiisal. Helgi Sallo oli samuti sellel kohtumisel. Tagasiteel panime Helgi Mustamäel maha, kui Kaljo palus äkki, et ma helistaks tema prouale, et ta hakkab varsti koju jõudma.

See pani mind imestama – et miks ta ise ei helistanud – aga tal käsi valutas, ei saanud kõrva äärde tõsta. Samuti oli tal probleemiks juba trepist käimine. 2007. aasta suve üks kirbemaid asju oligi minu jaoks see, et Kaljo oli haiglas, aga juulis-augustis pidin hakkama kiiresti uue hooaja esimesi osasid kirjutama.

Pidasime sidet ja et olin ühenduses ka ta tütrega, siis teadsin, mis olukorras ta on. Ühesõnaga, kirjutasin talle episoode, millest ma kartsin, et need ei jõua ekraanile. Tundsin sisimas, et Kaljo silmad neid ei näe, seda meest selleks ajaks enam pole. Väga kurb oli niimoodi kirjutada.»

Nagu Kallas pelgas, paraku ka läks. «Kuigi veel enne operatsioonile minekut rääkisime telefonis ja ta oli veel üsna reibas.»

Jaak Allik (pildil) mäletab, et nägi Kiiska tänaval vaid kaks-kolm päeva enne minekut.

Jaak Allik (Aldo Luud)

«Ütlesin, et tule sealt haiglast ruttu tulema, mis sa jamad, sa oled ju igavene! Tal oli sellest hea meel. Hiljem peiedel sain veel teada, et operatsioonile minnes oli tal kaasas minu romaan «Niguliste», mida ta polnud varem lugenud.

See võttis mul lausa pisara silma ja kui ma Metsakalmistul viimasena sõna pidin võtma, polnudki mul muud öelda, kui pöördusin sarga poole «Õnne 13» kingsepa Johannese sõnadega: enam sa ei ütle, et sisse, sisse, uks on lahti...»

Teet Kallas tunnistab aga, et Kaljo minek oli tema jaoks üks nendest hetkedest, kus ta mõtles väga tõsiselt, et astub stsenaristina kõrvale. «Sest Kaljo lahkumisega kadus ära «Õnne 13» vapiloom.»

Teet Kallas ( paremal) (Teet Malsroos)

Kaljo Kiisk

Sündis 3. detsembril 1925. aastal Toila vallas Vaivina külas
Lõpetas 1953 Moskva Lunatšarski-nim Riikliku Teatriinstituudi Eesti stuudio, oli seejärel Tallinna Draamateatri näitleja ja 1955–1990 Tallinnfilmi režissöör
1962–1987 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 1980–1990 ENSV Ülemnõukogu liige, 1989-1991 NSV Liidu rahvasaadik, 1995–2003 Eesti vabariigi riigikogu liige
Mänginud 1993–2007 teleseriaalis «Õnne 13»
Režissöörina on Kaljo Kiisa kontol 19 mängufilmi; ise on ta mänginud enam kui 30 filmis. Lavastanud ja mänginud ka teatrites.
Suri Tallinnas 20. septembril 2007. aastal 81aastasena

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

Andres Laasik. "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast". Tallinn: Hea Lugu, 2011.

Enno Tammer." Elu jõud". Tallinn: Tänapäev, 2004.

Annika Koppel." Kaljo Kiisa ebatavaline elu". Teater. Muusika. Kino, 2005, nr 12.

"Tähelaev". "Kaljo Kiisk". ETV, 2003.

Jaanus Orgulas. "Jäägu see". Tallinn: Ilo, 2004.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?