Juhtkiri | Valitsus tulistab sundliitmisega endale jalga
Haldusreformi keskne nõue, et (peaaegu) igas Eesti omavalitsuses elaks mitte vähem kui 5000 inimest, on küll ärritanud neid, kes usuvad, et omavalitsuste iseseisva toimetuleku mõõtmisest ei piisa vaid ühest arvust, ent sellegipoolest on nõue end õigustanud: üheselt mõõdetav ja arusaadav eesmärk on viinud selleni, et enamik kohalikke omavalitsusi liidetakse vabatahtlike läbirääkimiste tulemusena. Seda kummastavam on, et valitsus vähendas selle piirarvu tähtsust, kui tegi otsuse sundliita isekeskis 5000 elanikku kokkusaavale Paldiski linnale, Keila, Padise ja Vasalemma vallale ka Keila linn.
Pea 10 000 elanikuga linna juhtide vastuseis ei tule üllatusena: arusaadav on jõukama omavalitsuse hirm, et väiksemad ja vaesemad kipuvad tema moonakoti kallale, rääkimata sellest, et objektiivsete kriteeriumite järgi iseseisvalt hakkama saavat omavalitsust sundliitev valitsus käitub linna suhtes sõnamurdjalikult. Samamoodi ka väikevaldadega, kelle jaoks pole kahtlemata võõras mõte, et mida suuremaks paisub omavalitsus, seda enam kogevad ääremaastumist selle senised väiksemad osad. Kuidas suhtuvad otsusesse aga linna- ja vallaelanikud, ei tea arvatavasti valitsuski, sest arvamusküsitluste korraldamise aegu ei tulnud volikogudel mõttessegi küsida kohalikelt arvamust Keilaga liitumise kohta.