Erik Tohvri | Säästkem meie väikelinnu sundliitmisest

Meie elukorraldust jälgides tekib vahel tunne, et põlvkondade vahetudes on nii mõnigi ajaloo õppetund riigijuhtidel ja otsustajatel mööda külge maha jooksnud. Seoses praeguse haldusreformiga tuleb kõigepealt meelde üks teine haldusreform, mis üritas nõukogude võimu kinnistamisel pärast sõda kogu vana elukorraldust segamini paisata ja tollase suure kodumaa järgi uueks muuta.

Eesti vabariik, mis enne sõda koosnes 11st maakonnast, jagati ühtäkki 40 rajooniks, mis jaotati omakorda kolme oblasti – Tallinna, Tartu ja Pärnu vahel. Õnneks leidus kõrgemal pool ka mõistusega määrajaid, kes said üsna peagi aru, et oli liiale mindud: üsna kähku kaotati meile võõraks jäänud oblastid ja ametlikult hakkas kehtima 39 maarajooni, kus igaühes üritati hakata oma keskust arendama. Jällegi jäi õnneks suurem osa nendest plaanidest vaid paberile, sest kunstlikult loodud rajoonid polnud elujõulised ja neid hakati kohe jälle liitma.