Karl Martin Sinijärv | Ülistan ihu elektrilist

„I sing the body electric / ülistan ihu elektrilist“ – nood Walt Whitmani üheksateistkümnendama aastasaja keskpaiku kirja pandud luuleread tulivad meelde, kui mineva nädal varahommikusele lennule vurisemiseks tellitud takso osutus sahisevaks elektriautoks nimega Tesla. Väga nunnu ju, et mu trollibusside ja trammide poolest tuntud kodulinnas säherduste peente modernmarkidega taksoteenust osutatakse.

Mina hindan autosõidu juures peaasjalikult kaht asja – et ma ei tunneks, et mind sõidutatakse ja et ma ei kuuleks, et mind sõidutatakse. Ning ehk küll kiirendussuutlikkus on elektromobiilidel tarvidusel vägagi äkiline ning sõidu sujuvus seega eeskätt osava juhi korraldada, siis vaikuse koha pealt neile võrdset ei ole. Äärmiselt meeldiv on transporteeruda tranduletis, millesse kostab õige õrnalt vaid heli, mis tekib rehvide ja asfaldi kokkupuutel. Ärgu tulgu keegi mulle midagi rääkima mootori hääle ilust – ehkki sedagi mõistetakse meie päevil kõvema kõrvakuulmisega tüüpide jaoks elektriliselt võimendada ja kujundada.