Jüri Estam | Hr Seeder, valitsus vajab puhastust Keskerakonnast, mitte vaid kohtade ümberjagamist
Mäletan tundeid, mis mind valdasid, kui Vaba Euroopa raadio eestikeelsesse toimetusse jõudsid uudised 1987. aasta vanalinna päevadest, mis olid hoogu saanud spontaansetest kogunemistest Tallinna lauluväljakul. Ei meenu enam täpselt, millal esimesed amatöörvideokaadrid neist sündmusist meieni jõudsid, kuid väikese viivituse tõttu mõjusid need seda joovastavamalt ning vapustavamalt. Südamelöögid kiirenesid, süda soojenes, pisarad jooksid mööda põski ja tegelikult puuduvad sõnad meid tol hetkel vallanud tunnete adekvaatseks kirjeldamiseks. 1987., 1988. ja veel järgnevatel aastatel sai pisaraid veel mitu korda valatud, nii Münchenis kui ka Tallinna sadamas ja erinevates Eesti nurgakestes. Ja muidugi siis, kui lammutati Berliini müür.
Seda ilusat pilti tuleb aga kohe solkida. Enam-vähem esimesest hetkest, mil Mihhail Gorbatšov tuli välja perestroika jutuga, tundus selles midagi liiga head olevat, et olla tõsi. Seda puhtsovetoloogiliselt võttes. Või nagu keegi tark skeptik kunagi ütles: ära usu midagi mida kuuled, ja vaid pooli asju, mida näed! Juba esimesest päevast oli Gorbatšovi tegemistel kahtlane maik küljes. Näiteks siis, kui Kreml andis loa hakata looma ida-lääne hübriidfirmasid. Pärast ilmnes, et just sel hetkel sündisid oligarhid ja algas rahapesu ning vene rahvale kuuluvate varade kantimine. Võiks nüüd küsida, sellele ise küll mitte vastates: kui palju ning mille poolest on ülejäänud neljateistkümne liiduvabariigi hilisemad evolutsioonimudelid siis Vene omast tegelikult erinenud?