Tiina Tuum | Jänku-Juss ründab vastu

Jälgisin huviga, kuidas selle sajandi esimesel kümnendil parkisid paljud tuttavad naisinimesed oma lapsed mõnuga arvuti ette Jänku-Jussi seltsi. Et hariv ja õpetlik. Ja saab natuke rahu. Sinna laps jäetigi – tundideks.

Emad, kes tol ajal meili saatmisega vaevu hakkama said, rääkisid uhkusevärinaga hääles, et nende lapsed on internetimaailmas imeosavad. See näis tähendavat, et laps suudab eksimatult klikata lemmiksaidi ikoonile ja istuda seal tunde. Ja seda kõike ilma, et keegi neid õpetanud oleks, olid emad uhked ja silitasid lapse pead. Asjata ei räägitud e-riigist ja tiigrihüppest, näis uhkete emade pilk ütlevat.