Kätlin Konstabel | Depressiooni märgates võime päästa elu

Kui suhtleme lähedaste, sõprade või tööl kolleegidega, siis vahel võib tekkida kahtlus, et kas temaga on ikka kõik hästi. Teinekord võib sama imelik tunne kuskile pakitsema jääda ka uue inimesega kohtudes. Küsida aga ei oska, see tundub imelik ja teise eraellu tungimisena. Valimegi siis tihti pigem ükskõiksuse või viskame küll-kõik-saab-korda-killu. Võib aga juhtuda, et varsti seda inimest enam pole….

Depressioonis ja suitsiidimõtetega inimese jaoks on teiste olemasolu ja abi ülioluline. Kui kahtlustame, et keegi on hädas – tuleb alati reageerida. Inimene ise ei näe masendusest väljapääsu, ta tundub endale mõttetu ja nõmeda tegelasena, ilma kelleta teistel küllap ongi lihtsam. Nii ei pruugita abi küsida ka kõige lähedasematelt. Seetõttu on ümbritsevatel oluline meeles pidada, et kui tuttav on mitu nädalat järjest kehvas meeleolus ning rõõmsaid hetki nagu polegi, tal on vähe energiat, miski ei laabu, ei tundu huvitav, söögiisu ja unigi on muutunud, siis võib tegemist olla kliinilise depressiooniga. Ja kliiniline depressioon võib olla eluohtlik haigus – see pole paha tuju ja laiskus, mis niisama üle läheb, kui piisavalt tahta. Teisalt on depressioon ka päris hästi ravitav haigus. Kerge ja mõõduka depressiooni puhul piisab võib-olla ainult psühhoteraapiast, raske depressiooniga on vaja aga ravimeid.