Juhtkiri | Kas oleme valmis ravikommunismiks?
Avalikkusse paiskunud idee laiendada ravikindlustust ka nendeni, kel seda seni pole, on kahe otsaga. Valimiseelne aeg sunnib selle uudise puhul samasugusele ettevaatusele nagu haridusministri mõte gümnaasiumi lävendist. Kui aga tegu pole üksnes sotside valimiseelse trikiga pildile pääsemiseks ja erakonna populaarsuse kergitamiseks, siis tähendab see riigi tasemel möönmist, et asjad tervishoiukorralduses pole sugugi ideaalsed. Sisuliselt oleme sel juhul samas seisus, kus Obama USAs ravikindlustussüsteemi laiendades. Varem kirjeldati Ameerika süsteemi kui sügava kihistumise musternäidet, nüüd mööname, et oleme ise samas seisus. Lauskindlustamine oleks riiklikuks jätkuks senisele kommunaalkommunismile, mis sisaldab hetkel ühisrahastatud linnatransporti ning peibutab tasuta prügiveo ja lasteaiakohtadega.
90 000 ravikindlustuseta isikut on Eesti oludes väga suur arv, kui arvesse võtta, et tööturul aktiivsete inimeste hulk ulatub 700 000ni ning et riik katab laste ja pensionäride kindlustuse. Et kindlustuseta isikud saavad juba praegu kiirabiteenust ja muud erakorralist abi eluohtliku seisundi korral, siis on kaalumise koht, kas ennetustegevus ja varasem ravi alustamine tuleks maksumaksjale lõppkokkuvõttes odavam. Ühtpidi turgutab kiirabi niikuinii pidevalt narkomaane ja meil on piisavalt ressursse, et lennutada metanoolimürgistuse saanu kopteriga mandrile ravile, teisalt kogume korjandustega raha haigete laste ja vähihaigete ravimiseks. Meil töötab haigekassa küll solidaarsuspõhimõtte alusel, kuid igaühe lauskindlustamisel peame endilt küsima, kas sotsiaalmaksu tasuvate inimeste jaoks ei tundu selline rahakulutus lennuki pealt raha külvamisena.