Inga Raitar | Mitmemilline kurb lugu

Kõige kallimate näitlejatega kõige haledam etendus, mida Eesti pinnal näinud olen, toimus 22. septembril Artise kinosaalis ja kandis nime Rail Baltic Business Network. Lava täitsid kuus meest ja üks naine, kelle rolliks oli kaks tundi millest iganes nii täis rääkida, et kellelgi ei jõuaks tekkida küsimust: kuidas see kõik küll Rail Balticu või äriga seotud võiks olla? Hiina kaubavedude kasv mööda uut Siiditeed, Itaalia sadamate kaubamahtude tõus ja see, miks prantslased armastavad ronge, ei andnud kuskilt otsast vastust, miks peaks Eestisse hakkama uut raudteekoridori ehitama ja kuidas see laristu end tagasi võiks teenida. Transiidiprofid hakkasid esimese tunni lõpus juba vaikselt saalist välja tiksuma.

Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei kasutas NLKP kongressidel äraproovitud võtet rääkida ümaralt eesrindlikkusest ja Euroopast. Ta hõikas üle saali, kus ei paistnud ühtki Eesti kaubavedajat, et teie teha on, et siin hakataks raha teenima ja lõpetas oma entusiastliku avakõne lootusega, et varsti lüüakse kopp maasse. Siim Kallas vist ei viitsinudki millestki rääkida, varjas bukleti varjus haigutust ja näppis vahepeal oma telefoni. Vaid Rail Baltica ühisettevõtte RB Rail AS tegevjuht Baiba Rubesa niheles närviliselt ja tema kehakeel näitas ainsana, et talle võiks publiku suhtumine kuidagi korda minna. Eks ta oligi ju korraga kahes rollis – nii laval esinejana kui ka sellesama etenduse tellijana. Rubesa oli päev varem Eesti ajakirjandusse paisanud nõukaideoloogia nostalgiast kubiseva teksti, kus tema elu ebamugavaks tegevaid Eesti isemõtlejaid õnnistati lausetega nagu: “nende kahjustav lähenemine on vastutustundetu, arvestades seda võimalust, mida pakub Balti riikidele see suure strateegilise ja sümboolse väärtusega projekt.”.