Milline verivorst maitseb kõige paremini?

Kersti Eero, 18. november 2017

Kuigi jõulude võlu peitub paljuski traditsioonides, jõuab igal aastal poodidesse hulk uusi pühadevorste ja -praade. Sestap proovisime meiegi uusi ja ehk veidi ootamatutegi lisanditega verivorste. Väikese üllatusena avastasime, et meie testi 2009. aastal võitnud Rannarootsi suitsupekiga verivorst on endiselt müügil. Aga eestlase vorstimaitse – vähemalt Õhtulehe ajakirjanike oma – on aastatega oluliselt muutunud. Toona 15 toote seast parimaks tunnistatud vorst jäi nüüd üheksa hulgas viimaseks. Rannarootsi turundusjuhi Ingrid Prinsthali kinnitusel vorsti koostis muutunud pole. „Esmapilgul pisut erinev koostis tuleneb uuest toodete märgistamise seadusest, mille kohaselt tuleb toodete koostisosad etiketil täpsemalt lahti kirjutada. Kindlasti pole retseptile lisatud soola,“ kommenteerib ta veidi erinevat infot pakendil praegu ja kaheksa aastat tagasi.  

Suitsuliha, maasuitsusingi ja teiste mõnusate lihalisanditega verivorste on tootjad juba aastaid valmistanud, sestap võtsime sedakorda luubi alla toortatart, kaerahelbeid, kanepiseemneid jms sisaldavad vorstid. Nõo Lihavürsti rukkilinnastega verivorsti kahjuks lõppeva nädala esmaspäeval Tallinna suurpoodidest leida ei õnnestunud. „Poes lisandite nimesid lugedes poleks ma kindlasti puutunud ei lina- ega kanepiseemnetega ega vist ka õunalisandiga vorste, mis said testil minult kõrgeimad punktid. Küll aga oleksin kindlasti ostnud röstsibula, kaerahelveste ja suitsupeekoniga vorste, milles aga proovides pettusin,“ tunnistas üks kolleeg. „Maheliha ja toortatra puhul vastas maitse nimele – tuli taas tunnistada, et ökomöko ei ole ikka minu jaoks,“ tõdes teine. Kõige vastakamaid tundeid tekitasid sööjates röstsibula ja ahjuõuntega vorstid. Need kolleegid, kellele sibul meeldib, kiitsid vorste väga ja need, kes sibulat ei armasta, kirusid maa põhja. Mis kinnitab ilmekalt, et karbil lubatud röstsibulat on süües tõepoolest ka tunda. Kui kolleegid, kellele meeldib soolase ja magusa kombinatsioon, edaspidi ahjuõuntega vorstikestest vaid toituksidki, siis need, kes peavad verivorsti soolaseks suutäieks, ei vaata edaspidi nende poolegi. Küll aga kiitis žürii üksmeelselt kõiki vorstimeistreid selle eest, et ainuski vorst ei läinud küpsedes lõhki. Küll aga kippus mõnigi neist lõigates lagunema.    

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?