Juhtkiri | Fentanüül läinud, sõltuvus mitte
Tõsiasi, et võitlus fentanüüliga on viinud olukorrani, kus seda narkootilist ainet pole tänavatel enam peagu saadagi, on hea näide sellest, kuidas suur pingutus viib lõpuks sihile. Politsei head tööd suurte koguste potentsiaalselt tapva narkootikumi konfiskeerimisel ja narkoparuni trellide taha saatmisel tuleb igal juhul tunnustada. Kuid loorberitele puhkama jääda ei saa.
On ju hästi teada, et pakkumise peatamisega nõudlus ei kao, vaid teiseneb. Hinnanguliselt 6000–10 000 inimese suurune turg on liiga suur, et lüüa käega – seda nii narkootiliste ainete müügist tulu saajate kui ka kogu ühiskonna jaoks, keda võiks huvitada nende inimeste edasine käekäik (olgu siis isikliku turvalisuse pärast muretseva kodanikuna või raviarveid solidaarselt tasuva maksumaksjana). Nii hoiatavad narkomaania ennetajad, et sõltlased võivad hoopis (retsepti)ravimeid kuritarvitama hakata. Välistada ei saa sedagi, et fentanüüli asemele tuleb midagi hullemat – sarnaselt lakkas ligi kümnend tagasi heroiini tarvitamine. Mitu korda kangemate fentanüüli derivaatide laialdane levik viiks meid küll kiire lõpplahenduseni, kus pole probleemi, sest pole enam inimestki, kuid kas see saab olla ühe demokraatliku riigi narkopoliitika teadlik eesmärk?