„Viire Valdma seentes on tunda armastuse maitset.“

Ita Ever, kaval kui vana rebane, käis veel enne Eesti Draamateatri laada „Jõulusahver“ avamist kolleegide lette puistamas. Ita kotti kadusid mõned Viire Valdma kootud soki- ja kindapaarid ning „Jõulusahvri“ ühe korraldaja Kersti Heinloo meisterdatud imeilusad jõulumunad. Ja kadunud ta oligi – oma urgu, oma garderoobi.

Eile kell kaksteist üheks päevaks uksed avanud sahver on aga peagi huvilistest pungil. Siia osatakse tulla ja laata oodatakse ammu. „Jõulusahvril“ on kuue aasta jooksul välja kujunenud oma traditsioonid. Näiteks õnneloos ja kohvik, mille tulud lähevad heategevusse. On ka kindlad tegijad, kelle kulinaarsete oskuste ja näpuosavuse pärast siia tullakse, nagu Ülle Kaljuste ja Viire Valdma. Kuue aastaga on sahver kasvanud sedavõrd, et seekord jaguneti teatrimaja kahe korruse vahel: esimesel pakuti rohkem söögipoolist, teisel silmailu. Enamik kaubast on aga teatrirahva käte vahel valminud.