VIDEOD | Kas arvutisõltlaste põlvkond oskab midagi ka päriselt mängida?

Kui veel paar-kolmkümmend aastat tagasi täitusid koolimajad vahetunni ajal rõõmsalt kilkavate ja kulli mängivate rüblikutega, keda õpetajad üritasid ringiratast jalutama panna, siis tänapäeval peavad pedagoogid välja mõtlema trikke, et vahetunnil koolimajja ja -lastesse vähegi elu sisse tuua, sest valikuvabaduse korral istuks kõik vaikselt oma nutiseadmes. Kas tänapäeva lapsed üldse oskavad mängida teise päris lapsega vanu häid liikumis- ja seltskonnamänge?

Pruugib vaid poetada ettepanek: „Mängiks õige telefonimängu!”, kui Puhja kooli näiteringi lapsed võtavad kui üks mees taskus nutitelefoni ja sätivad end rivvi istuma. Nagu varblased traadil. „Millist?” kostab ootusärev küsimus. Kohmetu hetk. Kui selgub, et jutt käib telefonimängust, mida juba nende vanaemad-vanaemad mängisid, kõlab naer: „Muidugi teame telefonimängu, mängime seda klassiõhtutel!” Nutitelefonid rändavad koolikotti.