Liina Kersna | Praegused õnnetud lapsed on homne turvarisk

Loen teisipäevasest Õhtulehest: „Ema sai vihaseks. Tiris tütart juustest ja ütles, et parem, kui too poleks kunagi sündinudki. Tüdruku vastus „mis sa arvad, kui mitu korda ma seda soovinud olen“ ema südant ei liigutanud. Miks muidu seisab tüdruk jõuluajal bussipeatuses, ripsmed pakasest härmas. Kodust võttis ta peale kooliasjade kaasa vaid ühe asja – emale lasteaias tehtud kollase tulbiga kaardi, millele ta on kirjutanud „Head emadepäeva, kallis emme!“.“ Maailm peatub. Väikese inimese hingevalule mõeldes valguvad silmad vett täis, kuigi kõrval arutavad kolleegid kirglikult tulistel teemadel.

Artikkel räägib aastakümnete taha jäänud südantlõhestava loo lastest, kes olid sunnitud elama vägivaldses keskkonnas. Alkohoolikust kasuisa peksis regulaarselt laste nähes nende ema. „Mäletan üht korda talvel, kui kasuisa tuli koju, ema luges mulle parajasti unejuttu jänesest. Kasuisa tuli ja tiris ta sealt ära ning jälle hakkas peksmine pihta. Jooksime vendadega puukuuri, magasime öö seal ja hommikul läksime kooli.“