Teele Viilup: „Mitu korda on tekkinud tunne, et peaks emale helistama ja nõu küsima.”

„Ema ehitas muusikastuudiot 25 aastat ja oli seega stuudio juhtimises mõistagi iseseisvam, mina olen alles selle teekonna alguses,” tõdeb Lasteekraani Muusikastuudio juht Teele Viilup, kel tuli pärast oma ema Eve surma laulustuudio vedamine enda kanda võtta. „Tihti ma ei olegi teadnud, mida teha. Korduvalt on tekkinud tunne, et peaks emale helistama ja nõu küsima. Istume muusikastuudio õpetajatega sageli ema telemaja roosas toas, aga see tuba on nii tema oma ning seal olles on tunne, et teeme selle koosoleku ära ja see kõik on ajutine – kohe tuleb ema tagasi ja kõik on hästi. See tunne pole tänaseni üle läinud ja ma pole kindel, et kunagi üldse üle läheb.”

See, et Teelest sai ema ootamatu lahkumise järel muusikastuudio juht, oli asjade loomulik käik. „Kõik kuidagi läks niimoodi,” lausub ta. „Mingit eraldi otsust ei olnudki võimalik teha, sest keegi ei küsinud, kas ma olen nõus, vaid pigem vaadati otsa, kuidas me edasi läheme.” Tõsi, ema oli Teelele nii mõnigi kord poetanud, et ühel heal päeval võiks tütar muusikastuudio juhtimise üle võtta, aga sinnapaika see lause jäigi. „See oli hüpoteetiline jutt, millel me kunagi pikemalt ei peatunud,” sõnab Teele. „Mina ei tahtnud sellest rääkida, sest ma ei näinud, et see teema võiks lähitulevikus relevantne olla. Aga juba kaks nädalat pärast ema surma, kui mina ja mu vennad kohtusime muusikastuudio infojuhtide ja õpetajatega, sai selgeks, et meil kõigil on ühine eesmärk – muusikastuudio tegevus peab jätkuma. Peresiseselt tundus loogiline, et pere esindajana jätkan seda mina. Vennad on mul aga väga suureks toeks, nii et ma ei tee seda ka meie pere mõttes üksi.”(Erakogu)