Filmidiiva Eve Kivi: „Eestis öeldakse, et minu filmikarjääri pikkus ongi vaid kolm minutit nunn Ursulat „Viimses reliikvias””

„Ma tundsin ennast Moskvas filminäitlejana tõesti hästi, minule sobis kõik see, mis puudutas filmi ja kultuuri,” tunnistab Eve Kivi (79), kelle karjäär oli Venemaal hoopis hoogsam kui Eestis. „Ega ma Eestiski end halvasti tundnud, kuid olin siin alati nii vähe aega – lendasin jälle minema.” Tõsi, lennus oli Eve kogu aeg, sest Nõukogude Liidu eksportartistina tuli tal alatasa filmifestivalidel tsirkuleerida. „Eksport tähendas lihtsalt seda, et neid näitlejaid võis võtta välismaale kaasa ja seal näidata,” naerab Eve. „Sest need näitlejad ei joonud. Venemaal olid sel ajal näitlejad kõik jõledad joodikud, naised ka!”

Nõukogude Liidu eksportartistidel tuli välismaal bankettidel särada ja ühtevalu intervjuusid anda. Kainelt ja naksakalt. See aga ei tähendanud, et mõnikord asjad viltu ei vedanud. „Kord juhtus meil Lääne-Berliinis naljakas lugu filmiga „Ferdinand Lüssi elu ja surm”,” naeratab Eve. „Seal oli üks väga tuntud näitlejanna, kes mängis Lüssi abikaasat.Ta võttis end nii täis, et ronis klaveri alla, kus hakkas laulma ja reźissöör Anatoli Bobrovskit kutsuma: ”Anatoli, tule siia! Mine ütle neile, et ma olen Nõukogude Liidu esinäitleja!” Anatoli korrutas: ole tasa, ole tasa! Tema karjus edasi, sest oli nii palju vodkat joonud, et ei andnud enam endale aru.” Esinäitlejanna klaverialune etteaste sai seltskonna rõõmuks siiski rahumeelse lõpu. „Istus-istus sel klaveri all, aga lõpuks tuli välja.”